Maaülikoolis läbiviidud uuringust selgub, et seakatku nakatunud sigade või nende korjustega kokku puutudes saavad küllaltki lihtsalt viirusekandjateks ka sääsed ja parmud, kelle samu liike leidub nii metsades kui lautades.
Maaülikooli professor Arvo Viltrop viis sel ja eelmisel aastal läbi uuringu „Putuksiirutajate roll SAK epidemioloogias põhja-parasvöötme tingimustes”, mille käigus koguti putukaid sigalatest, metssigade söödaplatsidelt Saaremaal ning viirusega nakatunud metssigade korjustelt Raplamaal, vahendab Maaleht.
Metssigade korjustelt kogutud putukatest osutusid viiruse suhtes positiivseteks ka ainult seaga põgusalt kokkupuutuvad liigid. Samuti positiivseks osutunud sigalatest kogutud verdimevate kahetiivaliste mitmekesisus oli suurem kui eeldatud toa- ja laudakärbsed, nende seas oli palju ka metsas levinud putukaliike nagu pistesääsed ja parmud. Söödaplatside lähedusest kogutud 62 proovist osutusid kõik viiruse suhtes negatiivseks.
Metssigade korjuste pealt õnnestus putukaid koguda 2016. aasta sügisel projekti alguses kolmelt metssea korjuselt Raplamaal. Sekveneerida õnnestus Sigade Aafrika katku viirustüvi ainult kolmelt katku suhtes positiivselt seatäilt, kuid teistelt sigade ja viirusega kokkupuutunud putukatelt mitte. See on ka ootuspärane, kuna viirusmaterjali saamiseks on seaga otsekontaktis elavatel ja verdimevatel täidel eelis leitud kärbseliikide ees.
Pilootuuringu tulemused näitavad, et putukad saavad nakatunud sigade peal toitudes või lihtsalt mehhaaniliselt nendega kokku puutudes suure tõenäosusega viirusega saastatud. Uuringu tulemusel ei saa väita, et katkuviiruse ülekanne toimub metssigadelt kodusigadele putukate vahendusel, kuid see viitab vajadusele küsimust edasi uurida.
Loe lähemalt Maalehest.
