19. ja 20. märtsil toimusid Leedus Šilalés koprapüügi lahtised meistrivõistlused. Võistkondi oli 21. Tänu headele suhetele leedulastega kutsuti eestlasi samuti osa võtma.
Selline koprapüügi võistlus korraldati Leedus esmakordselt, kuna kopra arvukus on seal viimastel aastatel tohutult tõusnud ja koprakahjustused on muutunud tõsiseks probleemiks. Võistlus toimuski kopra arvukuse reguleerimiseks ja kahjustuste ennetamiseks ning eesmärgiks oli ka jahimeestes huvi äratamine koprajahi vastu.
Eesti võistkonnas olid Mariann Rehk Tallinn Jahimeeste Seltsist, Arne Aidberg ja Jaan Schults Pärnumaa Jahimeeste Liidust. Olime ainus võistkond, kes töötas taksidega. Leedukatel olid kõigil terjerid, sealjuures domineeris meie jaoks täiesti uus koeratõug: heideterjer (sks k Heideterrier).
Heideterjerist
Heideterjeri saamiseks ristati Airedale’i terjeri ja saksa jahiterjerit. Lisaks toodi ka tollal veel elujõuline Iiri terjer. Sündis heideterjer. Esimesed heideterjerid olid mõeldud ainult metssigade küttimiseks, kuid neil oli ka muid jahipidamisega seotud oskusi. Mõned jahimehed kasutavad neid isegi verekoertena. Heideterjer on südame ja mõistusega jahikoer ning seetõttu kindel ja usaldusväärne jahikaaslane.
FCI heideterjereid ei tunnusta. Seetõttu pole heideterjeril kehtestatud ametlikku standardit. Heideterjer on nägemisele orienteeritud ja kohati ka lõhnale orienteeritud koer, kellel on suurepärased kaevamisvõimed. Ta on tugevate närvidega, tasakaalukas ja sotsiaalne koer. Ta on keskmise kasvuga, 45–55 cm ja sportlik nagu kõik terjerid. Ta võib olla pikakarvaline või lühikarvaline ning kaalub 15–25 kilogrammi.
Võistlused Leedus
Tallinnast Šilalésse on 600 kilomeetrit. Sõitsime kahe autoga, muidu ei oleks kogu kraam ära mahtunud, kõik kahvad, labidad, konksud ja kangid tuli endal kaasa võtta, lisaks koerad puuridega.
Leedulased oli korraldanud hästi öömaja ja toitlustamise. Järgmisel hommikul hakkas siis kogu lugu peale. Kõigepealt toimus loosimine. Kuna maakonnas on 21 jahtkonda, siis sai ka võistkondi olla 21, iga võistkond toimetas ühes kohalikus jahtkonnas. Võistluskoha kaugus kõikus kahest kuni saja kilomeetrini. Meie saimegi loosiga selle kõige kaugema kandi. Igas jahtkonnas oli ette valmistatud kolm kohta ja oli võistkonna enda otsustada, kas toimetada seal üks või kaks päeva.
Meie võistkond pidas jahti kohe Kaunase-Klaipeda trassi kõrval. Saime tammi ilusti maha, aga kobraste kättesaamine oli päris keeruline. Võtsime ka teises kohas veed jooksma, kolmas koht oli täiesti jääs.
Keerukad võistlusolud
Esimesest kohast saime kaks, teisest ühe kopra. Esimese õhtuga saadi kokku 104 kobrast. Teise päeva hommikul palusime kohalikel leida meile uus kolmas koht, kuna jääd me lõhkuma ei hakanud. Leitigi üks koht, kus leedukad olid juba jahti pidanud. Arvati, et seal peab olema veel kopraid. Kohale jõudes osutus info tõeks, kuna tamm oli uuesti üles ehitatud.
Olukord oli keeruline, kuid peab ütlema, et tänu Pärnu meestele, kes on visad ja kõvad spetsialistid, eriti Arne Aidberg, saime veel kaks kobrast, seega kokku viis. Arne koerad said küll lõhkuda, kuid tulemuse tegid ära.
Kokku kütiti 143 kobrast, võitjad koguni 20! Huvitav oli see, et kogu selle hulga peale oli ainult kaks poega, kõik ülejäänud täiskasvanud isendid.
Kütitud kobraste liha viidi konservivabrikusse ja annetatakse Ukraina sõduritele.
ANDRES LILLEMÄE
