Möödunud aasta lõpus küsiti jahimeeste arvamust uurimistöö raames, millest selgub, et suurkiskjatesse suhtutakse positiivselt ning kohtumised kiskjatega on aastatega muutunud sagedamaks.
Küsitluse raames uuriti kuidas muutused maakasutuses on mõjutanud kohalike suurkiskjate (karu, hundi ja ilvese) populatsioone Eestis.
Küsitlusest selgus, et enamikel (54 inimesel) sai jahinduse teekond alguse perekonna või muu sugulase kaudu. Ühelgi vastanutest jahindus tuluallikas ei ole.
Küsitlusele vastanud jahimeestest 58 pidas jahimehe kohustuste hulka populatsiooni haldamist, 36 eetilist käitumist, 16 kahjude ennetamist ja 6 looduskaitset. Vaid üks jahimees vastas, et jahimehena tal kohustused puuduvad. Kuna osad jahimehed loetlesid rohkem kui ühte kohustust, siis antud vastuses vastavad numbrid sagedusele, millega ühte või teist mainiti.
Enamikele (82 inimesele) on kohtumised suurkiskjatega aastate jooksul muutunud sagedamaks. Kõige sagedamini juhtus seda vastanute hulgast Ida-Virumaal. 37 vastaja arvates on eestlaste üldine suhtumine suurkiskjatesse positiivne. 27 inimese arvates olenes see sellest, kellelt küsida. See vihjab erinevale suhtumisele linnas ja maal elavate inimeste vahel. Kui esimeste jaoks on suurkiskjad metsiku looduse sümboliks, siis viimastele toovad tihtipeale palju muret, eriti kui tegu on talupidajatega. Selle küsimuse vastused näitavad, et suhtumine metsloomadesse on polariseerumas, mis võib muutuda kahjulikuks kui levima hakkavad põhjendamatud ekstreemsed vaated, mis kunagi viisid mitmetes riikides suurkiskjate täieliku hävitamiseni. Samuti ei tohiks maal elavatele inimestele jääda muljet, et nende kanda on kõik mured, mis suurkiskjatega kaasnevad, samal ajal kui linnainimesed võivad neid meelelahutuseks piltide pealt imetleda või looduses jälgimas käia.
Enamik (56 inimest 99-st) arvas, et valitsus saaks teha paremini, et vähendada inimeste ja suurkiskjate vahelisti konflikti. Enamik leidis, et konflikti oleks võimalik vähendada. Samuti arvati, et keskkonna kandevõime piir on kas ületatud (36 inimest) või saavutatud (46 inimest). Samas paljud jahimehed toovad välja, et vastus erineb ka liigiti. Näiteks, kui enamik peab karu ja hundi arvukust piisavaks, siis osad jahimehed leiavad, et ilvese arvukus võiks kasvada. Leidus ka jahimehi, kes pidasid ilvese populatsiooni juba piisavalt suureks, selleks et välja anda mõni jahiluba. Ilmselt erinevad arvamused ka piirkonniti. Kokkuvõttes võib öelda, et kui soovitakse suurkiskjate populatsioonidel veel kasvada lasta tuleb väga hoolikalt jälgida arvukust ja teha piirkonna-põhiseid otsuseid.
Üle poolte vastanutest (51) arvas, et Euroopa Liidu poolt kehtestatud elupaikade direktiiv ei ole sobiv Eesti konteksti ning suurkiskjate majandamist tuleks vaadata riigitasandilt.
Eesti suurkiskjate haldamiseks tulevikus soovivad jahimehed näha rohkem usaldust ja koostööd. Suurte probleemide ärahoidmiseks tuleb arendada koostööd talupidajate, jahimeeste ja Keskkonnaameti vahel. Jahimehed võivad kuulekalt jahtida lubatud piirides, kuid kui elupaigad hävitatakse ei ole võimalik soovitud arvukust jätkusuutlikult säilitada. Samas ei tohiks jahimehed lasta isiklikel negatiivsetel kogemustel nagu koera või karilooma murdmine mõjutada oma suhtumist. Võimalik, et tulevikus tuleks metsatöödele ja muudele maakasutuse plaanidele pöörata rohkem tähelepanu küttimissoovitusi jagades, et arvestada inimtegevusest tingitud loomade liikumisega maastikul.
Küsitluse koostaja arvates muutuvad loetlusmeetodite paranemisega arvutused veelgi täpsemaks, mis annavad parema ülevaate liikide arvukusest ja võimaldavad teha paremaid otsuseid. Tema arvates on võimalik, et konflikti allikaks ei ole suur arvukus vaid hoopis elupaikade vähenemine ja/või piirkonniti saakloomade vähenemine.
Kokku osales küsitluses 99 jahimeest, nendest 87 meest ja 12 naist. Küsitlusele vastas alates 18 kuni 56+ vanuses jahimeesteni. Vastajate seas oli nii algajaid, kui ka pika kogemusega jahimehi.
Vaata küsitluse tulemusi siit.
