Möödunud nädalal osalesid FACE esindajad Berni konventsiooni komitee koosolekul, kus arutati suurkiskjate kaitsestaatuse üle ning Šveits tegi ettepaneku muuta hundi kaitsestaatust.
Euroopa eluslooduse ja selle looduslike elupaikade/kasvukohtade kaitse konventsioon ehk Berni konventsioon hõlmab enamikku Euroopast ja mõningaid Aafrika riike (kokku 50 riiki). Valitsuse esindajad ja organisatsioonid kohtuvad kord aastas Strasbourgis toimuval komiteel, et rääkida keskkonnaprobleemidest ja võtta vastu otsuseid.
Sel aastal arutas alaline komitee Berni konventsiooni ja selle lepinguosaliste saavutusi ja küsimusi, eelkõige aga küsimust Berni konventsiooni panust 2020. aastast kehtivasse ülemaailmsesse bioloogilise mitmekesisuse raamistikku, lindude kaitsesse ja võitlusesse invasiivsete võõrliikide vastu ning bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste seosesse.
Ühtlasi arutati Šveitsi ettepanekut muuta hunt lisast kaks (rangelt kaitstav liik) lisasse kolm (kaitstav liik). Lisaks tegi Berni konventsiooni sekretariaat Euroopa suurkiskjate algatuse (IUCNi spetsialistide grupp) ülesandeks koostada ajakohastatud hinnang Euroopa hundi kaitsestaatuse kohta. Aruandes jõuti järeldusele, et hunti võib Euroopa mastaabis liigitada „vähem problemaatiliseks“, rõhutades samas, et majandamis- ja seiresüsteemide mitmekesisus on tervikliku kaitseviisi puhul endiselt problemaatilised.
Looduskaitseline edulugu
Huntide populatsiooni taastumine kuni 21 500 isendini Euroopas on selge märk looduskaitse eduloost. Šveitsi ettepanek on hästi põhjendatud, arvestades, et hunti peetakse Euroopas üheks arvukamaks liigiks. Berni konventsiooni tekstis on ka sellised muudatused ette nähtud. Šveits teatas, et nende territooriumil elab ligikaudu 150-200 hunti ja nad ei suuda enam lahendada konflikte, mis põhinevad erakorralisel küttimisel, mis on lubatud artiklis 9. Ühiskondliku aktsepteerimise ja kooseksisteerimise parandamiseks tuleks süsteemi kohandada nii, et see hõlmaks ka ennetavaid kaitse- ja majandamismeetmeid. See ei ole aga praeguse lisas II loeteluga võimalik. Lisaks nõudis Šveits Berni konventsiooni alusel hundi ühtset õiguslikku kohtlemist.
Kahjuks Euroopa Parlamendi vastuhääletus tähendas seda, et vajalikku kahekolmandikulist häälteenamust ei saavutatud. See on pettumust valmistav poliitiline otsus mitte midagi teha. See on järjekordne näide takistustest, mis rahvusvahelise õiguse alusel liikide kaitsestaatuse nihutamisel mõlemal suunal eksisteerivad.
Hoolimata Euroopa hundipopulatsiooni positiivsetest suundumustest ja viimasest ekspertarvamusest, kirjeldatakse nõukogu otsuse eelnõus Euroopa liidu hundipopulatsiooni 39 biogeograafilise üksusena. See lähenemisviis jagab aga Euroopa hundipopulatsiooni pigem kliimavööndite ja poliitiliste piiride kui teaduslikult kindlaks tehtud hundipopulatsioonide järgi.
FACE esindaja Sabrina Dietz toetas Šveitsi ettepanekut väitega, et selliseid muutusi peaks vaatama kui looduskaitselisi edulugusid, kuna populatsioon ületas varasemat arvukuse piirmäärasid. Lisaks julgustas FACE lepinguosalisi tegelema suurkiskjate piiriülese kaitse ja majandamisega.
Kaitsestaatuse ülevaatamine
Berni konventsiooni kohaste liikide loetellu kandmise ettepanekute edasiliikumist takistab sageli ELi seisukoht (sealhulgas hääletamisest hoidumine). Berni konventsiooni III lisa pakub liikidele endiselt kaitset, kuid sellisele liigile nagu hunt sobivamal tasemel. Hea kaitsestaatuse saab saavutada Berni konventsiooni III lisasse kandmisega, nagu seda on näidanud Euraasia ilves. Seetõttu ka võeti Europarlamendis vastu resolutsioon, milles tervitati Šveitsi ettepanekut ja kutsuti üles seda vastu võtma.
Hundipopulatsioonide suurenemine põhjustab jätkuvalt konflikte, selle põhiprobleemiks on range kaitsestaatuse õigusraamistikud. Selle tulemusena esineb paljudes riikides bürokraatiat, mis takistab konfliktide edukat lahendamist. On lihtne näha, kuidas mõned ELi-välised riigid on rahulolematud Brüsseli/EL-i rahvusvahelisel tasandil otsustamise domineerimisega.
