TALLINN, 12. märts, BNS – Puuduliku koolitusega jahimehed võivad teadlase hinnangul hakata hallhüljeste pähe kaitstavaid viigreid laskma, sest aprilli keskel algav hülgeküttimise periood on viigrite karvavahetuse tippaeg ja loomad veedavad palju aega veest väljas.
“15. aprill on viigrite karvavahetuse aja tipp, loomad veedavad suure osa ajast veest väljas ja neid võib kohata rannalähedastel kividel ka väljaspool kaitsealasid,” ütles neljapäeval BNS-ile merebioloog Ivar Jüssi. “Puuduliku koolitusega kütid ei tee laskedistantsilt hallidel ja viigritel vahet, kuigi on nii enesekindlad, et väidavad seda tegevat. Et kahjutasu määr on küllaltki suur, siis oma viga nad vabatahtlikult ei tunnista, see ei kajastu küttimisaruandes ja hallhülge küttimiseks antud luba jääb lihtsalt maha kandmata.”
Keskkonnaamet lubab tänavu küttida 53 hallhüljest. Liivi lahes võib küttida 33, Saarte põhja- ja läänerannikul kaheksa ning Soome lahes 12 looma. Hallhülge jahiperiood algab 15. aprillil, mil emahülged on lõpetanud poegade imetamise ning kestab 31. detsembrini.
Teise ohuna näeb Jüssi, et algsest jahitraditsiooni säilitamise ja säästva kasutamise põhimõttest on tehtud niinimetatud säästev majandamine, mis on tema sõnul teineteisest põhimõtteliselt erinevad asjad. “Säästva kasutamise idee on saak igal juhul kätte saada ja see ära kasutada, majandamise retoorika on poliitiline ja selle taga on vaid see, et jahipidamine ei ohusta populatsiooni. No loomulikult on ka see tähtis,” sõnas ta.
“Keskkonnaameti otsuses on sotsiaalpoliitiline aspekt, mis muudab säästliku kasutamise põhimõtte mõttetuks, ja see seisneb selles, et ei ole keelatud sellised jahipidamise viisid – ja üleüldse on jahipidamise viisid sätestamata -, mille puhul ei ole minimaalseks viidud saagi kaotamise risk ka surmava tabamuse korral või looma haavamise risk,” rääkis Jüssi. “See tähendab, et ei ole keelatud lasta paadist vees ujuvat hüljest. Ka surmava tabamuse korral vajub hallhüljes kiirelt vee alla ja haavatud looma ei ole võimalik jälitada. Ja jällegi – need loomad ei kajastu küttimisstatistikas ja lubasid maha ei kanta. Rääkimata jahieetilistest aspektidest.”
Teadlase sõnul pole paadist vette küttimine keelatud, sest tegemist on “populistliku kalameestele umbluuajamisega”. “Mitte ainult Eestis vaid ka mujal. Ja millegipärast võetakse ikka veel müüte üle ja tahetakse olla sama rumalad, kui naabrid. Viimane on seotud kalurite lobitööga, et saaks püüniste juures toimetavaid hülgeid tulistada,” rääkis Jüssi.
Kalanduse kahjude mõõdetavaks vähendamiseks tuleks teadlase sõnul hoogtöö korras terves Läänemeres tappa kiirelt vähemalt 15 000 hüljest. “Seni ei ole tehtud mitte ühtegi uuringut selle kohta, kas ja kui palju näiteks Soomes juba suht pikka aega kestnud hülgejaht oleks mõjutanud kalandusele põhjustatud kahjusid,” rääkis ta.
“Hästi, niinimetatud spetsialistide ehk probleemisendite asi on kinnitust leidnud. Kuidas aga neid teiste seast ära tunda? Sugugi mitte kõik püüniste juures olevad hülged ei pruugi olla “spetsialistid” ja ka “spetsialistid” vahetavad oma toitumispiirkondi. Olen seda korduvalt öelnud, et ei maksaks kalameestele valetada, et nüüd lubame küttimist ja teie kahjud vähenevad ja õnn lööb õitsele. Ei löö, sellel võib olla vaid valuvaigistiga hambapõletiku leevendamise efekt,” toonitas Jüssi.
Kogu Läänemeres elab ligikaudu 30 000 hallhüljest, neist Eesti vetes elas möödunud aasta andmetel ligikaudu 5300 looma. Soomes ja Rootsis on hallhülgele jahti peetud juba aastaid.
Hallhüljest ei ole Eestis kütitud alates 1970. aastate algusest, mil see keelati populatsiooni madalseisu tõttu. Praeguseks on populatsioon taastunud ning arvukus tõuseb.
Endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kinnitas möödunud aasta novembri keskel enda viimasel tööpäeval hallhülge küttimise alustamist võimaldavad dokumendid, hoolimata sellest, et eksperdid soovitasid teema veelkord põhjalikult läbi arutada.
Baltic News Service
