Märtsi alguses avaldati ajakirjas Mammal Review artikkel, mille kohaselt ilusateks ja armsateks peetavad loomad pälvivad rohkem teadlaste tähelepanu ning on seega sageli paremas seisus nii liigi säilimise kui uurituse taseme poolest kui koledad loomad.
Uurimus keskendus Austraalia imetajatele (hea jätk kukkurkuradi teemale), vahendavad Zooloogid. Loomad jagati kolme kategooriasse: „head“ (ainupilulised ja kukkurloomad), „halvad“ (sisse toodud ja invasiivsed liigid nagu jänesed ja rebased) ning „koledad“ (kohalikud nahkhiired ja närilised). Iseenesest tundub selline jagamine pisut subjektiivne, aga see selleks. Kui sissetoodud liigid pälvisid palju tähelepanu ökoloogilistes uuringutes ning „head“ loomad olid arvukalt esindatud füsioloogilistes ja anatoomilistes uuringutes, siis „koledad“ liigid (45% Austraalia kohalikest imetajatest) olid uuritud loomad sees ebaproportsionaalselt väheesindatud.
Ühelt poolt on see trend mõistetav – särasilmne noor loodushuviline tahab ikka uurida pigem koaalat või känguru kui mõnda silmapaistmatut hiirekest või silmapaistvalt koledat nahkhiirt. Teiselt poolt näitab minu kogemus, et vähemalt füsioloogia- või anatoomiauuringuid on palju lihtsam teha „koledate“, vähem armsate liikide peal.
Huvitaval kombel on ka katselubasid lihtsam saada „koledate“ ja külmavereliste liikide – kalade, putukate – uurimiseks. Või siis selliste soojavereliste uurimiseks, keda traditsiooniliselt kahjuriteks (hiired, rotid) on peetud. Ka eetikakomisjon eelistab kaitsta armsaid loomi. See võiks olla veel üks põhjus, miks füsioloogiauuringutes võiksid teadlased eelistada pigem „koledaid“.
Selge on aga see, et looduskaitse „lipuliikideks“ on ikka pandad, koaalad, delfiinid ja muud armsad loomad, ning ülejäänud kribukrabu, kes ökosüsteemide tõhusa toimimise jaoks ehk kohati isegi olulisemad on, jääb tihtipeale vaeselapse rolli. Teadlaste ülesandeks on selliste liikide kaitsmise vajadust avalikkusele selgemalt kommunikeerida.
Loe edasi Zooloogide blogist.
