23. augustil toimus Viru keskuse Rahva Raamatus raamatu „Vereta jaht 25“ esitlus.
See pärisjahile sarnanev fotojaht, kus relvadeks on fotokaamerad, laskemoonaks mälukaardid ning jahisaagiks hulganisti looma- ja looduspilte on järjepanu toimunud juba 25 aastat. Võrreldes teiste fotovõistlustega on Vereta Jahi eripäraks olnud põhimõte, et looduspiltnikud kogunevad kokku lepitud päevadeks ühte Eesti kindlasse paika. Fotokaameraga hiilitakse ja varitsetakse saaki varavalgest hilisööni. Kuuldud, nähtud ja pildistatud liigid pannakse kirja. Zürii valib tehtud tööde hulgast fotod, mida eksponeeritakse näitusel.
Esitlusel rääkis Vereta Jahi korraldaja Tiit Hunt, et esmakordselt korraldati jahti 1997. aastal ja see erines totaalselt praegusest jahist. „Alguses koosnes jaht kahest osast, näiteks peeti maha jaht „poliitilistele loomadele“, mis oli päris naljakas. Riputasime näiteks kuuse otsa porgandid, mis tuli teed läbides neil ära süüa. Suurema osa ajast said siiski loodusfotograafid päris loomi pildistada,“ tõdes Hunt.
Esimesed fotojahid käisid ikka filmikaamera abil. Alles 2005. aastal lubati juba digikaameratega pilti teha. Aasta pärast seda oli juba kõigil osalejatel digikaamerad ja see tegi protsessi oluliselt lihtsamaks.
Raamatu koostamisel tuli läbi sorteerida hulganisti materjali. „Kuskil paar kolm tuhat pilti jõudis minuni küll, millest siis lõplikku valikusse ja raamatusse jõudis 66. Raamat idee oli juba varem, aga see valmis sisuliselt kahe kuuga,“ selgitas raamatu koostaja Indrek Ilomets.
Esitlusel toimunud vestlusringis oldi kindlal arusaamisel, et Vereta Jaht kindlasti jätkub, kuid arutati selle üle millised need välja hakkavad nägema. „Ma kujutan ette, et ilmselt ma sel ajal (aastal 2047) ei liigu palju, aga mul on droon, laman kuskil haiglas ja siis juhin drooni ja teen sealt pilte. Kindel on igatahes see, et see Vereta Jahi viis muutub nii nagu ta on siiamaani kogu aeg muutunud ja ongi põnev, et me ei tea kuhu suunas see läheb, aga loodus jääb,“ rääkis raamatu konsultant ja Vereta Jahiline Hendrik Relve.