Suurulukid | Väikeulukid | Jahilinnud | Materjalid
Ulukiks nimetatakse metslooma, looduses vabalt elavat imetajat või lindu. Jahiulukiks nimetatakse ulukit, kelle liha, nahka või muid osi tarbitakse ning kelle jahtimine on jahieeskirjadega lubatud.
Vastavalt jahiseadusele (vt. Seaduandluse jaotisest) eristatakse jahiulukite hulgas suurulukeid. Uluki lihtsamaks leidmiseks olema oma lehel muud ulukid jaotanud omakorda väikeulukiteks ning jahilindudeks.
Suurulukid
Pruunkaru | Hunt | Põder | Punahirv | Metssiga | Metskits | Ilves | Hallhüljes
Eesti metsade suurim kiskja. Meil elavad karud kuuluvad keskmist mõõtu rassi, kaal 90 – 340 kg. Rekordkolju 67,46 CIC punkti (Balti rekord, maailma edetabelis 10. koht).
Välimus
Suur, tugev, kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal, sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus varieerub pruunikaskollasest mustjaspruunini.
Varem arvati, et karusid on eri liiki, mis ei pea paika, sest ühe pesakonna pojad võivad olla eri värvi. Tõsi on, et vanemad karud on heledamad, valge kurgulaik esineb põhiliselt noortel.
Isakaru on märksa suurem kui emane. Eesti karude kaal jääb ilmselt 90–200 kilo vahele (maailmas kodiaki karu kaalub kuni 1000 kg). Karude kehakaal muutub aasta jooksul isegi kuni 20% taliuinaku tõttu.
Karu suuruse üle võib otsustada eeskäpa kämblapäka laiuse järgi: 5–6,5 cm sama aasta karupoeg, 8–10 – eelmisel aastal sündinud karu (1,5 a), 11-13 täiskasvanud emaskaru, 14–17 täiskasvanud isaskaru, 20 ja enam väga suur isaskaru.
Eluiga ei ületa reeglina 30–35 aastat.
Sigimine
Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195–225 päeva. Pojad sünnivad enamasti jaanuaris.
Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks.
Noorel emakarul 1–2, vanemal 2–3 poega, harva kuni 5. Suguküpseks saavad 3-aastaselt, poegivad esmakordselt 4–5 aastaselt, järeltulijad sünnivad üle aasta.
Toitumine
Karu on omnivoor. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Sobivaks toiduks ka korjused. Kui õnnestub, murtakse mõni suur loom, kes peidetakse risuhunniku alla laagerdamiseks.
Näljane karu lammutab sipelgapesi ja kände, mesitarusid. Varasuvel toitub puulehtedest- ja võrsetest, lopsakatest taimedest. Marju süüakse suurtes kogustes, külastatakse ka kaerapõlde.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Eesti metsade kõige kardetum kiskja. Suurim kütitud hunt kaalus 82 kg.
Välimus
Väga sarnane suure hundikoeraga. Hundil on koeraga võrreldes massiivsem rind ja kael ning tugevamad jalad. Hundi suur pea on pisut ettepoole suunatud kolmnurksete kõrvadega. Saba hoiab hunt seljaga ühel joonel või langetatuna, kusjuures saba tipp võib olla tõstetud. Pead hoiab ta rahulikus olekus seljaga enam-vähem ühel joonel.
Hunti iseloomustab rahulik sörk, kus keha raskuskese ühel kõrgusel püsib. Koera jooks on teistsugune – mitte nii ökonoomne kui hundil.
Huntide kehakaal jääb enamasti vahemikku 35–45 kg, suur isaloom võib kaaluda isegi kuni 80 kg. Tüvepikkus on 110–116 cm.
Hundi jälgi on võrdlemisi raske koera omast eristada. Hundi jälg on pikergusem, koeral ümaram. Vana jahimehetarkuse kohaselt võib hundijälje keskmiste ja välimiste varvaste jäljendite vahele asetada tiku, ilma et see neid puutuks, koerajäljel lõikab tikk keskmiste varvaste jäljendite alaosa.
Emas- ja isasloom
Jälje pikkuse ja laiuse suhe isashundil 1,3 ja emashundil 1,5. Uriinilaik paikneb isasloomal jäljerea kürval, emasloomal aga jäljereal.
Sigimine
Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad ühe paarilise surmani, väga väikese asustustiheduse korral esineb ka polüseemiat. Jooksuaeg Eestis on jaanuari lõpul-veebruaris. Karjas valitseb nii kõva kord, et võimuastmestikus madalamal olevad dominantse isasega reeglina kaklust ei alusta.
Tiinus vältab 62–75 päeva, pojad sünnivad enamasti aprillis, paikseks jääb kari juba märtsis, pesapaik valitakse veekogu lähedusse (mitte kaugemal kui 0,5 km). Pesaks valitakse tuulemurd, kuuseokstealune, vahel ka mägra- või rebaseurg seda suurendades. Vahel rajavad ise uru, uruava läbimõõt 60–70 cm.
Pesakonnas keskmiselt 4–7 (kuni 15) kutsikat, kelle ellujäämine sõltub toiduküllusest. Emasloom ei lahku kolme nädala jooksul pesast, isasloom toob toidu. Nägijaks saavad kutsikad 9–12 päevaselt. Emased saavutavad suguküpsuse teisel, isasel kolmandal eluaastal.
Toitumine
Tähtsaim toiduobjekt sõralised. Tähtsuselt teisel kohal jänesed, ka kobras kõlbab söögiks. Pisinärilised on ka oluline toiduallikas (eriti hiired kevadel).
Kiskjalistest toitub põhiliselt rebasest ja kährikust, kärplastele kõlbavad ka. Vahel satuvad söögiks ka karu, ilves, kalad ja linnud. Esineb ka kannibalismi.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Läbi aegade hinnatuim jahiuluk Eestis. Meie metsade suurim loom. Kütitud on enam kui pool tonni kaalunud põdrapulle.
Välimus
Põder on suurim hirvlane. Täiskasvanud looma tüvepikkus on 230–290 cm, sabapikkus 4–5 cm, õlakõrgus 180–190 cm. Täiskasvanud emasloomade (lehmade) kaal jääb enamasti 250–350 kg vahele, isasloomad (pullid) kaaluvad 300–500, haruharva isegi 600 kg. Mullikad (1,5 a) kaaluvad 200-300 kg, vasikad sügisel u 100 kg.
Põtradel on “habe”, mis on lõua all rippuv pikkade karvadega kaetud nahavolt, mis pullidel võib olla kuni poole meetri pikkune.
Pulle iseloomustavad sarved, mis esmakordselt ilmuvad pullvasikatel esimese eluaasta lõpul, mullikatel on 1–2-harulised, 2–3-aastastel 2–3-harulised jne. Võimsamaid sarvi kannab pull reeglina 5–10 aasta vanusena, siis muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulk- ja kühvelsarvi, mis on geneetiliselt määratud. Vanemad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris, olles seega jahihooaja lõpul sarvetud.
Eristada saab lehmast sellega, et pullil on võimsam habe, tugevam keha, selg sirgem ja isasloomal ulatub jalgade valge värvus reite alaosani, emasloomal sabajuureni. Pullide ligikaudset vanust määratakse üldjuhul sarvede järgi, täpsemalt saab määrata hammaste kulumise järgi.
Sigimine
Jooksuaeg algab augusti lõpul ja lõpeb oktoobris. Alates augustist hakkavad pullid häälitsema, et teada anda oma asukoht – lehmadele kutse, teistele pullidele ähvardus. Üks pull võib viljastada kuni 7 lehma.
Tiinus kestab 227–235 päeva, vasikad sünnivad aprilli lõpust juuni alguseni. Vasikaid on noorematel lehmadel üks, vanematel 2, harva 3–4. Järglased saavad suguküpseks juba vasikaeas.
Toitumine
Põder on dendrofaag, sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi, mis meelitavad kõrge naatriumisisaldusega. Suvine keskmine päevane toidukogus täiskasvanud põdral on kuni 30 kg, mullikal 15, suve lõpul 2–3 kg.
Suvel eelistab kaske, pihlaka, paakspuu ning rohttaimede (põdrakanep) võrseid koos lehtedega, sügisel ja kevadel ka puukoor. Talvel sööb eelistatult haava, paju, pihlaka puuvõrseid. Oluline on ka mänd.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Punahirve sarvekrooni seinale ihkab endale vist iga Eesti jahimees. Hirv on levinud peamiselt Hiiu- ja Saaremaal.
Välimus
Hirv on välimuse poolest kuninglik loom. Suuruselt metskitse ja põdra vahepealne. Hirvede kehasuuruses väljendub sooline dimorfism. Pullid kaaluvad 160–200 kg, harva kuni 300, lehmad sadakond kilo. Tüvepikkus on kuni 230 cm, õlakõrgus 120–150 cm.
Isaslooma ehivad sarved, mis heidetakse enamasti märtsis. Esimesed sarved hakkavad kasvama alles teise eluaasta alguses ja need puhastatakse augustis-septembris. Valmis sarved kaaluvad enamasti 2–5, üliharva kuni 20 kg. Normaalselt on täiskasvanud pullil ühel sarvel 5 või enam haru.
Eluiga ulatub kuni 20 eluaastani. Hammaste kulumise järgi määratakse vanus. Hirvepulli välimus muutub elu jooksul üsna oluliselt. Isaslooma jälg on 11×8 cm, emastel ja noortel väiksem.
Sigimine
Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk, lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Pullidel on võimas möire.
Tugevad pullid koondavad enda ümber haaremi ja viljastavad kõik valmisolevad emasloomad. Võrdväärsete pullide vahel toimub võitlus, mis võib surmaga lõppeda. Pullid ei söö jooksuajal ja kaotavad kuni veerandi kehakaalust. Tiinus kestab 8 kuud (230–240 päeva). Vasikad (1–2) sünnivad mai lõpul ja juuni alguses.
Toitumine
Põhilise osa toidust moodustavad rohu- ja puhmarinde taimed. Hirv hangib toitu ka mulla seest, näiteks kartulimugulaid; sööb meelsasti puuvõrseid ja -koort. Kohati koorib saart ja kuuske.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Metssiga jõudis Eestisse 20. sajandi 20nendatel aastatel. Praegusel ajal levinud kõikjal üle riigi. Meil kütitud metssigade kaal on tavaliselt 50–150 kg. Suurim kütitud kult kaalus 350 kg, emis 300 kg.
Välimus
Välimuselt täiesti tume. Isasloomad on emasloomadest tunduvalt suuremad, nende kaal jääb enamasti vahemikku 100–150 kg, harva kuni 300 kg-ni, emiste(emasloom) kaal on keskmiselt 80–199 kg. Põrsad kaaluvad sügisel 20–30 kilo, kesikud (aastased) u 40 kilo.
Kuldil on suured kihvad, enamasti kasutab ta kihvu jooksuajal rivaali haavamiseks. Kaitseks teise kuldi kihvade eest areneb isasloomadel sügiskuudel rindkeret ümbritsev võimas sidekoeline kilp, millest isegi püssikuul läbi ei lähe.
Metsseale tähtis “tööriist” on kärss, mille abil suudab ta isegi külmunud maast toitu hankida. Metssigade soo ja vanuse eristamine on väga raske, nad on kõik ühtmoodi tumedad (v.a põrsad 4–5 esimest elukuud), olulised eristamistunnused on väiksemad kehamõõtmed ja pruunikas värvus.
Kultidel on võimsam kehaehitus kui emistel, nähtavad on ka kihvad ja kõhu alt paistab “pintsel”.
Sigimine
Jooksuaeg on ajavahemikus novembrist jaanuarini ja kestab ühes piirkonnas 1–1,5 kuud. Emis võib innelda kaks korda aastas (kui esimene pesakond hukkub), teine paaritumine toimub ükskõik millal.
Isasloomad saavad suguküpseks 1,5 aastaselt, aga aetakse juba varem igaks juhuks karja juurest eemale, et vältida sisearetust (inbriiding). Kuldid, kes muidu üksikult elutsevad, ühinevad jooksuajal karjaga, kus toimuvad vihased võitlused, kus nõrgemad eemale aetakse. Võitja viljastab kõik karja emised.
Tiinus vältab 18–20 nädalat, s.o 4–5 kuud. Põrsad sünnivad märtsist maini, põhiliselt aprillis. Emisel on keskmiselt 5–8, harva kuni 12 põrsast. Emisel on 5 paari nisasid, esimeses paaris on piima palju rohkem kui viimastes.
Toitumine
Metssead on omnivoorid e kõigesööjad. Ööpäevane toidukogus on kuni 6 kg. Võib eristada toidutüüpe – taimede maapealsed osad; taimede maa-alused osad; viljad, marjad, seemned – tammetõrud, meelistoiduks on põllukultuurid kartul, hernes, mais, rukis, kaer; loomne toit – tõugud, pisiimetajad, raiped, linnumunad. Metssead saavad 2/3 toidust maad sonkides.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Eestis kõige arvukam sõraline. Metskitsede arvukus on praegu heas seisus. Siinsete isendite keskmine kehakaal on 25–30 kg.
Välimus
Sale kiiljas kehakuju viitab kohastumusele eluks tihedas alusmetsas ja kõrges rohus. Sügisel täiskasvanute kehakaal 28–29 kg, talledel 18–22, mis talvel langeb. Õlakõrgus 70–80 cm, tüvepikkus 110–130 cm. Talvekarvas loomal torkab silma valge tagumik nn sabapeegel, millega hoiatatakse teisi.
Sigimine
Jooksuaeg on juuli teisel ja augusti esimesel poolel. Kitsede valmisolek viljastamiseks kestab 3–4 päeva. Kitsedel aktiveeruvad südasuvel jälgedesse lõhnavat sekreeti eristavad digitaalnäärmed, mis paiknevad tagajala sõrgade vahel. Kui sokk leiab sobiva kitse, algab tunde või isegi terve päev kestev tagaajamine. Lõpuks joostakse ringikujuliselt – mahasõtkutud rohtu jäävad nn nõiaringid.
Kandeaeg on 276–295 päeva. Kitsedel on pikk kandeaeg, et talled sünniksid soodsal aastaajal, sellepärast ei hakka munarakk kohe pärast viljastumist arenema (latentne periood). Põhiosa talledest sünnib mais-juunis. Järeltulijaid enamasti 2, vahel 1, harva 3.
Sündinuist hukkub esimestel elukuudel 30–40%, mis on tingitud ebasoodsast ilmastikust, niidukitest, vaenlastest (rebane, hulkuvad koerad ja kassid).
Toitumine
Metskitse magu on väike, moodustades kehakaalust vaid 6,4–7,5% (hirvedel 11,5%, põtradel 10,6–13,1%). Metskitsed söövad vaid kõrge toiteväärtusega taimeosi – pungi, seemneid, vilju, noori puuvõrseid ja -lehti, risoome. Kui söödud toit ei suuda rahuldada energiavajadust, tekib nn nälgimine täis maoga.
Talvel, kui toidu madalale kvaliteedile lisandub veepuudus, aeglustub peristaltika ja loom ei saa seedekulgla blokeerituse tõttu rohkem süüa. Talvel sööb täiskasvanu 1,3–1,6 kg, tall 1 kg päevas, suvel täiskasvanu 7,3–7,5 kg toitu.
Suvises toidus on esikohal rohttaimed, lehtpuuvõrsed ja lehed; talvel eelistab pohla- ja mustikavõrseid, kui lumikate seda ei võimalda, siis süüakse lehtpuuvõrseid. Söödasõimedesse pandud heina vastu tekib huvi siis, kui muud enam süüa ei ole. Okaspuude võrsed ja okkad muutuvad põhitoiduks kurnatud metskitsedel.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Eestis ainus paikselt looduses elav kaslane. Kaalub keskmiselt 20–25 kg. Erinevate teadlaste andmetel sööb aastas 40–80 metskitse. Rekordkolju 28.99 CIC punkti (maailma edetabelis 2. koht) rekordnahk 214.84 CIC punkti-maailmarekord.
Välimus
Suur kass, värvus varieerub kollakashallist roostepunaseni. Pea, selg, küljed ja jalgade välisküljed on kõigil tumedamad ja üldisest värvusest eristuvate tumedamate tähnidega. Iseloomulikud tunnused on u 5 cm pikkused karvatutid kõrvade tipus ja “põskhabe”, mille suurust arvestatakse trofeenahkade hindamisel.
Küünised on sissetõmmatavad nagu kassil. Eesti ilvese tüvepikkus varieerub vahemikus 80–115 cm, sabapikkus 15–20 cm, õlakõrgus 65–75 cm. Kehakaal 10–20 kg, vanadel isasloomadel kuni 32 kg-ni.
Sigimine
Jooksuaeg veebruaris märtsis. Üht emaslooma võib jälitada kuni 5 isast. Emasloom on paaritumisvalmis 3 päeva, tiinus kestab 63–74 päeva. Järeltulijaid on 1–6, enamasti 2–3, sünnivad tavaliselt mais, kaaludes u 300 g, 12 päevaselt saavad nägijaks. Kaks kuud toituvad emapiimast, pojad jäävad esimese eluaasta lõpuni ema juurde. Suguküpseks saavad kaheaastaselt.
Toitumine
Ilves sööb vaid lihatoitu, põhilisteks saakloomadeks on valgejänes, metskits, rebased, kährikud, närilised ja kanalised. Ilves peab varitsusjahti. Hiilib kümnekonna meetri kauguselt teeb paar hüpet, mittetabamise korral saaki edasi ei jälitada.
Päevane toiduvajadus on 1–1,5 kg, seega peaks ühest metskitsest paariks nädalaks jätkuma, aga ilves üle paari korra saagi juurde tagasi ei pöördu ja ei söö lehkama läinud liha. Võib ühe ööga mitu metskitse murda.
Allikas: Tiit Randveer. Jahiraamat. 2003
Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Nad on suurepäraselt kohastunud veelise eluviisiga – neil on hõre karvkate ja naha all paks rasvakiht, mille abil külmas vees sooja hoida.
Välimus
Keha on voolujoonelise kujuga ja jäsemed on taandunud loibadeks, mis on suunatud vaid tahapoole ja ettepoole ei paindu. Maapinnal liikumine on niiviisi küll suhteliselt keeruline, kuid see-eest on hülge keha ujumiseks perfektne.
Hallhüljeste karvkate on põhivärvuselt hallikas, heledamate või tumedamate laikude ja säbruga. Isased on üldjuhul emastest tumedamad ja mitte nii selge mustriga. Ka vananedes hülged tumenevad ja võivad kaotada oma mustri. Kuigi hallhüljes on oluliselt suurem, võib ta võrdlusmomendi puududes lihtsasti viigerhülgega segamini minna. Siin tuleb aga appi koonu kuju – hallhülge koon on pikk ja sirge, viigerhülgel aga lühike. Selle kohta öeldakse vahel, et hallhüljes on koera näoga, viigerhüljes aga kassi näoga.
Toitumine
Hallhülge põhitoiduks on erinevad kalad, kuid tema toitumisstrateegia on paindlik ja toidulaud võib aasta ja piirkonna lõikes üsna palju varieeruda. Kalapüünised on hallhülgele ahvatlev toitumisvõimalus ning nad suudavad ka võrke lõhkuda. Sellel toitumistaktikal on aga omad riskid – ebaõnnestumise korral võib hüljes end ise võrku kinni mässida ja uppuda.
Sigimine
Pojad sünnivad veebruaris või märtsis poegimiskolooniates. Tavaliselt sünnib üks poeg. Sündides kaaluvad nad 10-12 kilo, aga 3-nädalase imetamisperioodi ajal võtavad 30-40 kilo juurde. Alguses on nad suhteliselt abitud, kaetud valge “titekarvaga” ega suuda veel ujuda.
Umbes kolme nädala vanuselt hakkab hülgepoeg karva vahetama ja mõne aja pärast õpib tasapisi ise ujudes ringi liikuma. Emaste innaaeg algab kohe pärast eelmiste poegade sündi. Loode ei hakka aga kohe pärast viljastamist arenema, ning kuigi pojad sünnivad aasta pärast, kestab tegelik tiinus vaid 8,5 kuud.
Allikas: https://bio.edu.ee/
Väikeulukid
Rebane | Šaakal | Kährikkoer | Mink | Tuhkur | Metsnugis | Kivinugis | Mäger | Kobras | Ondatra | Halljänes | Valgejänes
Rebane on levinud kogu Eesti mandrialal ja saartel, esineb ka väikestel laidudel ja saarekestel nii ajutiselt kui ka alaliselt. Rootsi teadlaste uurimistulemused näitavad, et liiga kõrge rebase arvukuse puhul on nad kohati võimelised hävitama 100% metskitse juurdekasvust. Rebane on marutaudi levitaja.
Šaakal, (Canis aureus)
Kährikkoer, Nyctereutes procyonoides
Eestis võõrliik. Esimesed kährikud lasti meil lahti 1950. aastal suure, üle Nõukogude Liidu toimunud, kampaania käigus. Praeguseks ulatub kähriku levila Euroopas Prantsusmaani. Kährik on halastamatu murdja, kes hävitab oma lähikonnas kõik, kellest jõud üle käib. Samuti levitab ta marutaudi. Kuna on tegemist võõrliigiga, tuleks tema arvukus meil nullilähedaseks viia.
Eestis võõrliik. Populatsioon tekkis karusloomafarmidest metsa põgenenud isenditest. Tänu ristumisele kohaliku – euroopa naaritsaga on euroopa naarits meil välja surnud. Kuna tegemist on võõrliigiga ja kuna ta murrab rohkem, kui ta ära jõuab süüa, tuleks tema arvukus viia nullilähedale
Tuhkur on väga laialt levinud väikekiskja. Tegutseb enamasti kultuurmaastikul ja veekogude kaldaalal. Kipub teinekord rüüstama kanalaid. Näriliste hävitajana on ta kahtlemata looduskeskonnas kasulik uluk.
Metsnugis kui väärtusliku karusnahaga liik on olnud hinnaline jahiobjekt juba ammustest aegadest peale. Meil on nugis levinud üle kogu vabariigi. Kuna tema toiduratsiooni kuuluvad ka valgejänes, teder, laanepüü ja metsis on nugise mõju liiga suure arvukuse puhul nendele liikidele tuntav
Mäger on levinud Eesti mandrialal kõikjal, kus on tingimused urgude ehitamiseks. Samuti viidi ta 1960. aastal Saaremaale. Mäger on meie uruelanikest-imetajatest ainuke, kes on urgudega seotud aastaringselt.
Kobras on üks suuremaid närilisi. Tegemist on põlisasukaga, kes üleküttimise tagajärjel meil kadus. Uuesti istutati koprad Eestisse 1957. aastal. Praeguseks on kobras levinud üle riigi isegi saartele, arvukus on suur. Praegu tekitab kobras üle-Eesti metsadele, põldudele märkimisväärset kahju.
Eestis võõrliik. Meile istutati ondatra 1947. Seitsmekümnendatel ulatus nende arvukus kuni 50 000 isendini. Tänaseks on ta ilmselt tänu mingile Eestist praktiliselt kadunud.
Halljänes on kultuurmaastike loom. Sügavas metsas halljänes ei elune. Peamiseks vaenlaseks on rebane.
Eestis laialt levinud jäneseliik. Elab peamiselt metsas ja soos. Kohati tänu ilveste rohkusele on valgejänese arvukus langenud väga madadalale.
Jahilinnud
Kormoran | Rabahani | Hallhani | Suur-laukhani | Kanada lagle | Valgepõsk-lagle | Viupart | Rääkspart | Piilpart | Sinikael-part | Soopart | Rägapart | Luitsnokk-part | Punapea-vart | Tuttvart | Mustvaeras | Sõtkas | Laanepüü | Faasan | Nurmkana | Lauk | Tikutaja | Metskurvits | Naerukajakas | Kalakajakas | Hõbekajakas | Merikajakas | Kodutuvi | Kaelustuvi | Hallrästas | Künnivares | Hallvares
Seda suurt ja tumedat lindu võib kohata nii mere kui ka mageveekogu ääres. Pesitseb rannakaljudel või puude otsas. Viimase kümne aastaga on see lind meil muutunud massiliseks.
Kuna toitub kaladest tekitab suure arvukuse puhul kahju kalavarudele ja rikub kalurite püüniseid. Pesitsuskolooniate ümbruses sureb kõik taimestik.
Kaal kuni 2,5 kilo.
Kütitakse arvukuse reguleerimiseks.
Pesitseb soistes paikades ja taigas Põhja-Jäämere äärsetel aladel. Meil läbirändaja nii kevadel kui ka sügisel. Sulestiku põhivärvus pruun, jalad oranzkollased.
Kaalub kuni 4,2 kilo.
Pesitseb Isalandil, Sotimaal, Kesk-Euroopast Vaikse ookeanini, Soomes ja Rootsis. Meil nii pesitseja kui ka läbirändaja. Pesitseb roostikurikastes merelahtedes ja rannikujärvedel, samuti meresaartel. Värvuse põhitoon hall. Läbiränne septembris. Viimased hallhaned lahkuvad meilt oktoobris.
Kaalub kuni 4,5 kilo.
Suur-laukhani, Anser albifrons
Tsirkumpolaarselt levinud haneliik. Pesitseb üksikpaaridena soises tundras metsapiirist põhja pool. Meil läbirändaja nii kevadel kui ka sügisel. Väliolukorras on heaks eraldamistunnuseks valge laup (ei ulatu silmade vahele) ja tugeva mustriga (suured mustad laigud) kõhukilp.
Kaalub kuni 3,3 kilo.
Kanada lagle, Branta canadensis
Ameerika mandri põhjaosast pärinev paljude alamliikidega suurekasvuline lagleliik. Põsed ja kurgu alune valged. Meile lähemad pesapaigad asuvad Soomes ja Rootsis. Mõningaid isendeis nähakse meil igal aastal.
Kaalub kuni 5,4 kilo.
Valgepõsk-lagle, Branta leucopsis
Pesitseb Gröönimaal, Teravmägedel, Novaja Zemljal ja mujal Pöhja-Jäämere rannikul. Vähesel määral pesitseb ka meil. Sügisel massiline läbirändaja. Laup, põsed ja kurgualune valged.
Kaalub kuni 2,4 kilo.
Viupart on varesest veidi väiksem ja üsna jässakas. Ta on meil peamiselt läbirändaja, paiguti ka suvelind (sulgivate isaste salgad juunis ja juulis merelahtedel). Eestis pesitseb väga vähesel arvul.
Kaal kuni 1 kg.
Varesest veidi väiksem, ujupildilt sarnaneb sinikaelpardiga. Pesitseb peamiselt Kagu-Euroopas. Meil väikesearvuline haudelind. Elutseb taimestikurikastel veekogudel.
Kaal kuni 1,3 kg.
Piilpart on meie pisemaid ujuparte – kuni hakisuurune. Samuti on ta üks meie arvukamaid ujuparte nii pesitsemisel kui ka läbirändel. Elutseb mitmesugustel siseveekogudel.
Kaal kuni 500 g.
Sinikael-part, Anas platyrhynchos
Sinikael-part on suhteliselt massiivse kerega lind, varesest suurem. Ta on Eesti suurim ja arvukaim ujupart nii pesitsemisel kui ka rändeaegadel ja talvel. Pesitseb nii vee lähedal kui ka kaugemal. Pesa asetseb maapinnal ja harva ka puu otsas (vanas varesepesas). Asustab ka tehispesi. Sinikael-part moodustab suurima osa meil kütitud jahilindudest.
Kaal kuni 1,5 kg.
Soopart on umbes varese suurune ja sihvakam kui sinikael-part. Tegemist on suhteliselt arvuka ujupardiga nii pesitsemisel kui ka läbirändel. Elutseb madalaveelistel veekogudel ja uhtniitudel. Isalinnud viibivad suvel salkades, tihti koos teiste pardiliikidega.
Kaal kuni 1,3 kg.
Rägapart on haki suurune nagu piilpartki, kuid heledama sulestikuga. Ta on Eestis arvukas haudelind ja lisaks sellele ka väiksearvuline läbirändaja. Talvitub enamasti Aafrikas.
Kaal kuni 600 g.
Luitsnokk-part on kasvult väikesevõitu, varesest väiksem. Pesitseb merelahtedel, harvem järvedel.
Kaal kuni 1 kilo.
Punapea vart on meil küllaltki arvukas ja tavaline haudelind. Kuigi maitsva lihaga, satub ta jahisaagi hulka harva. Sügiseti kütitakse meil mõnikümmend isendit. Lahkub oktoobri algul. Talvitub Vahemeremaadel.
Kaal kuni 1,2 kg.
Meie arvukamaid sukelparte Eesti meresaartel, rannikujärvedel, mitut tüüpi siseveekogudel, sealhulgas kalatiikidel ja rabalaugastel. Liigi arv suureneb. Tuttvart on ka väga arvukas läbirändaja. Võrreldes liigi arvukusega kütitakse teda meil väga vähe.
Kaal kuni 1 kg.
Mustvaeras on peaaegu rongasuurune, üleni musta (isalind) või tumepruuni (emalind) sulestikuga. Pesitseb tundravööndis. Meilt rändab läbi sadade tuhandetena mööda põhjarannikut. Jahisaagiks langeb meil väga juhuslikult.
Kaal kuni 1,5 kg.
Sõtkas on meil väikesearvuline haudelind, kes pesitseb peamiselt metsajärvedel ja jõgedel. Kasutab ka tehispesi. Läbirändel massiline. Talvitub Lääne- ja Põhjamerel.
Kaal kuni 1,3 kg.
Laanepüü, Bonasa bonasia Tetrastes bonasia
Laanepüü on taigavööndi okasmetsade tüüpiline lind. Ta on tihedalt seotud kuusepuistutega, eriti niiskete kuusesegametsadega, kus alustaimestik on rikkalik. Paigalind, levinud Eesti mandriosa metsades.
Kaal kuni 490 g.
Eestis on levinud põldpüü alamliik Perdix perdix lucida. Põldpüü on stepi ja metsastepi karakterliik, kes toitub ainult maapinnal. Praeguse areaali põhjapoolsetesse osadesse on ta liikunud adra järel. Väliselt meenutab põldpüü kodukana, kuid on tunduvalt väiksem.
Kaal kuni 430 g.
Lauk ehk nagu vanasti öeldi vesikana on vast kõigile tuntud musta värvi veelind. Vana linnu sulestik läigib metalselt, valge nokk ja valge laik otsaesisel. Eestis pesitseb siseveekogudel ja mererannikul. Meil on ta tavaline haudelind.
Kaal kuni 1,2 kilo.
Kuldnokast suurem. Üleslend on käänakuline, mida saadab mõhitav häälitsus. Eestis pesitseb ja rändab ka läbi. Asustab soid, niiskeid niite, luhtasid, rabade servaosi. Kevadel sooritab mängulende.
Kaal kuni 170 g.
Metskurvits, Scolopax rusticola
Umbes hakisuurune. Meil nii pesitseja kui läbirändaja. Pehmetel talvedel talvitavad mõned metskurvitsad meil, hoidudes allikarikastele aladel. Meeliselupaikadeks on niisked sega- ja lodumetsad, kus leidub metsalagendikke.
Kaal kuni 420 g.
Naerukajakas, Larus ridibundus
Meile kõigile tuntud kajakas. Pesitseb kõikjal, kaasa arvatud ka linnad ja prügimäed. Talveks rändab Kesk-Euroopasse. Toitub pöhiliselt seemnetest, väljaheidetest, toidujäänustest, kalast, kõigest mida suudab leida.
Kaal kuni 400 g. Kütitakse arvukuse piiramiseks.
Hõbedast ja valget värvi kajakas. Hõbekajakast eristab teda väiksem kaal, tumedad jalad ja silmad, lühike nokk. Pesitseb mererannikul ja suurematel veekogudel. Talvitub Suur-Britannias ja Iirimaal. Toitub väiksematest selgroogsetest ja putukatest.
Kaal kuni 550 g.
Hõbekajakas on hõbedaste tiibadega, valge lind. Pesitseb põhiliselt mererannikul ja suurematel järvedel. Elutseb ka linnades ja prügimägedel. Talvitub Suur-Britannias ja Prantsusmaal. Ta on kõigesööja.
Kaal kuni 1,5 kilo.
Kütitakse arvukuse piiramiseks.
Tume kajakas kellel on suur pea ja suur nokk. Pesitseb peamiselt mererannikul. Kõigesööja. Tema saagiks langevad ka väiksemad linnud ja imetajad. Rüüstab ka teiste lindude pesi. Talvitub Kesk- ja Lõuna-Euroopas.
Kaal kuni 2,2 kilo.
Kütitakse arvukuse piiramiseks.
Kodutuvi, Columba livia f. domestica
Ei leidu vist inimest kes kodutuvi ei tunneks. Esineb kõikjal kus on vähegi suurem inimasustus. Paigalind. Toitub seemnetest ja toidujäänustest. Värvus on väga mitmekesine, mustast valgeni. Probleemiks on tuvide massilise esinemise kohtades tekkiv tugev reostus.
Kaal kuni 325 g.
Kütitakse arvukuse piiramiseks.
Sulestik peamiselt hall, külgkael valge laiguga ja punakasvioletse metalliläikega. Pesitseb peamiselt okas- ja segametsades. Kaelustuvi on meil arvukas ja kõikjal levinud lind nii pesitsusajal kui ka läbirändel. Mõned talvitavad meil.
Kaal kuni 570 g.
Meil nii pesitseja kui läbirändaja. Suure arvukuse tõttu on ta aiapidajatele sageli suureks nuhtluseks.
Kaal kuni 130 g.
Kütitakse arvukuse reguleerimiseks.
Kogu sulestik must, tugeva metalliläikega. Vanalinnu nokatüvi sulevaba ja valkjas. Harilik haudelind ja läbirändaja. Pesitseb seltsinguliselt põldude vahelistes tukkades, parkides ja surnuaedades. Sageli on ühe puu ladvas mitu pesa.
Jahimajanduslikku tähtsust ei oma, kuid kütitakse arvukuse piiramiseks.
Kere sulestik tuhkhall, pea, tiivad ja saba mustad. Eestis kõikjal levinud haudelind ja ka läbirändaja. Suurtes metsades tavaliselt ei ela. Pesitseb ka linnaparkides, aedades ja merelaidudel. Veelindude arvuka pesitsemise paikades teeb pesade rüüstamisega suurt kahju. Seetõttu on tarvis tema arvukust vähendada.
Materjalid
Materjalid ulukite kohta leiad SIIT.
