Pihtla jahiseltsil pole küll aastaid oma maja olnud, kuid see pole takistanud mehi küttimast kõige kõrgemast klassist trofeesid, mida kroonib maailmarekordi vääriline kährikukolju.
Seltsi tegevuse algusajad ulatuvad eelmise sajandi kuuekümnendatesse aastatesse, mil Pihtla jahisektsioon alustas legendaarse jahimehe Arnold Välja eestvedamisel, kirjutab Saarte Hääl. 1994. aastal on Pihtla jahiselts registreeritud Saare maakonna ettevõtteregistris. Oma jahimaja, kus korraldada ühisüritusi ja jahisaaki töödelda, Pihtla küttidel erinevalt paljudest teistest seltsidest ei ole. Ühisüritusi on läbi aegade korraldatud Sandla kultuurimaja saalis, jahtide eel on varasematel aastakümnetel aga traditsiooniliselt kokku saadud jahiseltsi esimehe õuel.
Seltsi praegune esimees Rain Metsmaker on end n-ö tutvuse kaudu sisse seadnud Pihtla pritsumeeste majas, kuna ta on ise vabatahtlik ja kuulub ka kohaliku pritsumeeste ühingu juhatusse.
Sigade käitumine on muutunud
Viimastel jahtidel pole Pihtla mehed metssigu enam näinudki. Ja kui maakond tervikuna sai seatud metssigade laskekohustuse täidetud, siis Pihtla seltsil jäi küttimiskohustuse täitmisest paarkümmend siga puudu. Tundub, nagu oleks metssigade populatsiooni käitumine muutunud.
Metsmaker ütleb, et sügisest saati pole sead söödaplatsidel peaaegu käinud. Kas on neil metsas nii palju süüa, et nad jahimeeste toodud söödast ei hooli, igatahes pole Pihtla kandis metssigu söödaplatsidel enam kuude viisi käinud. “Nad on küll seal piirkonnas liikumas ja koertega saab neid jahtida, aga platside peale nad ei tule,” tõdeb Metsmaker.
Suurem tähelepanu hirvedele
Ära kolivad ka sellised suuremad ulukid nagu põdrad. Neil pole enam elupaika ja ka joomiskohti, kuna suured alad on elektrikarjustega piiratud. “Saab oma laksu kätte ja ei trügi enam sinna,” nendib Metsmaker. Pihtla jahiala ulukiressurssi üldisemalt hinnates ütleb Metsmaker tagasihoidlikult, et see on piisav. “Kedagi pole liiga vähe ega ka liiga palju, selline Harju keskmine.”
Rääkides Pihtla kandi levinumatest ulukikahjudest, märgib jahiseltsi juht, et suurimat kahju tegid siiani ikkagi metssead, ent viimasel ajal sellega enam probleeme pole, kuna sigade arvukus on kõvasti langenud.
“Edaspidi peab tähelepanu pöörama pigem hirvele, kuna nemad on põhilised silopallide lõhkujad. Praegu siiski pole suuri probleeme veel olnud. Aga silma on ikkagi hakanud. Ju oleme siis suutnud nende arvukuse parajal tasemel hoida,” räägib Metsmaker.
Kui uurida, milliste saavutuste üle seltsil on ehk enam põhjust heameelt või suisa uhkust tunda, on seltsi juht ootamatult tagasihoidlik. “Selle kohta polegi nagu midagi erilist öelda. Kokkutulekutest võtame iga aasta osa, nii mõnigi auhinnaline koht on aegade jooksul tulnud. Laskevõistlustest oleme ka ikka igal aastal proovinud osa võtta, pole ka mitte väga hullusti läinud. On nii helgemaid kui ka mitte nii helgeid päevi. Trofeesid on ka parasjagu…”
Loe edasi Saarte Häälest.
