Viimaste arvutuste järgi jõudis eelmisel aastal ökoloogilise võla päev kätte 17. augustil. See tähendab, et inimkond oli selleks kuupäevaks oma aastase taastuvate loodusvarade limiidi ära tarvitanud ehk praeguste vajaduste jätkusuutlikuks rahuldamiseks läheks vaja 1,7 maakera.
Lisada tuleb taastumatute maavarade kasutamine, saaste ja muud keskkonda mõjutavad asjad. Niisiis, elame tublisti üle jõu, kirjutab Postimees.
Õnneks saab järjest rohkem inimesi senise majandamise hukatuslikkusest aru, selle ilmekaks väljenduseks on laialdane protestiliikumine Balti raudtee, Tartu tselluloositehase ja metsaraie vastu. Kahjuks ei mõju need valjud hääled kuigi palju riigivõimule, ei Eestis ega kusagil mujal. Kõik riigid pingutavad ikka hambad risti, et majandus kasvaks ja inimeste elujärg paraneks.
Väike Eesti üritab meeleheitlikult rikkamatele järele jõuda, saada nendesarnaseks. See on muidugi lootusetu ponnistus, sest aeg saab enne otsa. Ükskord (mida varem, seda parem) on maailm sunnitud üle jõu elamist n-ö ametlikult tunnistama ja hakkama asjakohaselt tegutsema: võtma suuna rahvaarvu ja tarbimise vähendamisele, lahti ütlema progressiusust.
Ükski riik, ammugi mitte väike, ei saa omaette nii põhimõttelist pööret teha, kuna maailmamajandus on üks tervik. Küll aga võib väike riik olla initsiaator. Eestile sobiks see roll suurepäraselt. Kaalul on ikkagi väga palju, samamoodi jätkates ootab inimkonda igal juhul hukatus.
Loe edasi Postimehest.
