TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO
Soomlased on tõsised väikekiskjate kütid. See on aktiivne jaht, mis pakub palju elamusi, kuid on samal ajal tähtis osa looduskaitsest. Iga väikekiskja küttimine päästab paljude lindude elu, nende munad ja pojad. Novembri keskel käisin soomlastega mingijahil Villinki saarel.
Villinki saar asub Helsingis. Pealinna lähedasse suvituspaika pääseb paadi või kaatriga. Kümme minutit sõitu jahisadamast viib suurlinnatuledest hoopis teise maailma: merest kerkivad mändide ja kuuskedega kaetud kaljusaared ning suured sammaldunud kivirahnud. See on klassikaline Soome loodus, mille keskele on ehitatud ilusad suvekodud.
Jahimeeste koostöö kogukonnaga
Novembri keskel on Villinki saar välja surnud. Tuomas Terho, kes võõrustab jahiseltskonda, on üks väheseid elanikke, kelle majas põleb reede õhtupoolikul tuli. Tuomas on saatnud saare kogukonnale näoraamatu kaudu küsimuse, kas ollakse nõus, et nädalavahetusel peetakse seal mingi- ja kährikujahti. Rohkem kui 50 suvemajaomanikust ei soovi jahipidamist vaid üks.
Kõik on kogenud, milliseid probleeme väikekiskjad väikesel saarel põhjustavad. Mingid hävitavad armutult kõik linnud, munad ning pesad. Ega kährikud neist palju maha jää. Pealegi sätivad paljud loomad end suvemajade aedadesse või majade alla elama. Mingihais võib muuta elu mõnusas suvekodus väljakannatamatuks. Kährikute kaudu leviv kärntõbi ohustab koeri ning haiged loomad tekitavad puhkama tulnud inimestes hirmu.
Nii koguneb väike jahiseltskond, keda ühendab väikekiskjate küttimine ja püük. Peale majaperemees Tuomase osalevad jahis Matti Penttinen, Jussi Papinniemi ja Heikki Lehtimäki. Jahipäevade organiseerijad on jahiperekond Kaisa Huttunen jaAri Lehtimäki ning nende kolm soome püstkõrva: Pure (isa), Olga (ema) ja Ansa (poeg). Koerad on mingijahi ühed tähtsamad osalised, ilma nendeta oleks jaht kaljusaartel pea võimatu.
Lehepuhur ja haavlipüss
Kuid on veel üks asendamatu abivahend haavlipüssi kõrval, ilma milleta mingijahti pidada ei saa – see on lehepuhur. Tunnistan, et olen kahelnud selle bensiinimootoriga riistapuu mõttekuses, kui jälgin mõnikord linnas, kuidas ülihoolas majahoidja sügisel mõnd puulehte suure lärmi ja heitgaaside saatel taga ajab, selmet natuke reha liigutada. Nüüd aga näen lehepuhuri tõeliselt tõhusat rakendust.
Kui reede pärastlõunal Villinkisse kohale jõuame, on valget aega jäänud veel paar tundi. Kogenud mingiküti Ari sõnul pole õhtune jaht kõige tulemuslikum, sest möödunud öö jäljelõhnad hakkavad hajuma. Nii teeme eelsoojenduseks mererannas koertega paaritunnise ringi, kuid mingi peidupaika ei leia. Põhisündmused hakkavad juhtuma laupäeva hommikul. Väike jahiseltskond jaguneb kaheks. Kaisa, Jussi ja Heikki lähevad koerte Olga ja Ansaga Villinki lõunakaldale. Meie Ari, Matti, Tuomase ja Purega sõidame kaatriga ühele väikesaarele, millel vaid üks suvehäärber.
Mingijaht algab. Pure hakkab piki kallast minki otsima. Ari sõnul on selle kolmeaastase jahikoera kontol umbes 30 tabatud minki. Pärast pikka otsimist kostab lõpuks Pure haukumine. Ari vilunud kõrv saab ilmeksimatult aru, et Pure on leidnud looma peidukoha. Maastik on väga keeruline: suured rahnud on kuhjatud mitme meetri kõrguselt üksteise otsa. Koer keerleb vilkalt kivide ümber ja torkab nina kivide vahele. Nüüd paneb Ari koera kinni, Matti ja Ari valivad laskepaiga ning Tuomas käivitab lehepuhuri. Pikk toru tuleb suunata kõikidesse õõnsustesse, puujuurikate ning kivide vahele. Mink ei kannata vastupaiskuvat õhuvoolu ja hüppab peidukohast välja. Ent sedapuhku on vaikus. Puhur ei pääse igale poole kividevahelistesse käikudesse, mis võivad ulatuda mitme meetri sügavusele. Terve tund möödub visalt üritades, aga minki rahnude vahelt välja ei saa. Siis tuleb kõne teiselt jahigrupilt. Olga ja Ansa on leidnud rannakaljude alt samuti mingi.
1 mink = 6 minki
Sõidame kaatriga neile appi. Kõik kordub. Kolm koera näitavad haukudes ette mingi arvatava peidukoha. Neli kütti katavad looma põgenemistee, Kaisa hoiab koeri ja Tuomas hakkab puhuriga tööle. Olen sättinud ennast üles kaljurinnatisele ja jäädvustan kaameraga puhurimehe tegevust. Paari minuti pärast kõlab üksteise järel kolm pauku. Kaljurahnu alt põgenenud mink on tabatud. Tundub lihtne, kuid põgeneva mingi tabamine nõuab kütilt välkkiiret reageerimist. Jussi sõnul tähendab emaslooma küttimine sügisel, et järgmisel kevadel ja suvel on saarel vähemalt kuus minki vähem ja lindude ellujäämisprotsent omakorda oluliselt suurem.
Soomlaste traditsiooni järgi peame väikese lõunapausi. Teeme lõkke üles ja küpsetame orgi otsas vorste. Koerad saavad veidi jõuvarusid taastavat konservi. Päeva jooksul läbivad püstkõrvad kaljusel maastikul 25‒30 kilomeetrit. Ari mobiilile saabub tema seltsi jahikaaslastelt pilt kütitud põdrast. Ka Soomes käib sügisel laupäeviti põdrajaht. Meil on vastu panna üks mink, ent kogu seltskond on ütlemata rahul. Mingijaht koertega on aktiivne ja palju liikumist nõudev jahiviis. Kuid kõige tähtsam: väikekiskjate küttimine aitab hoida saare linnustikku. Ari kogemus ütleb, et mink võib väikesaarel teha lindude ja nende pesadega kevadel puhta töö.
Jaht aktiivsele jahimehele
- Mingijaht koertega nõuab visadust, kannatust, pikka otsimist ja head laskeoskust.
- Jahipidamine väikekiskjatele sobib eelkõige aktiivset jahti hindavatele jahimeestele. Saak pole suur, kuid seda rohkem mõjub see enesetundele: annab hea füüsilise vormi ja rahulolu, et ollakse looduse hoidmiseks teinud midagi kasulikku.
- Soomes on väikekiskjate jaht vabatahtlik hobi, ka seal ei lisa karusnahkade väga madal hind motivatsiooni kährikute, rebaste või minkide püügiks. Kuid huvilised jahimehed on loonud ühiste jahtide ja võistlustega võrgustiku, mille kaudu tullakse nädalavahetustel kokku püüdma väikekiskjaid.
- Eestis on mingijaht väga tagasihoidlik. Viimasel kolmel jahihooajal on kütitud kogu riigis keskmiselt 150 minki. Soome kolleegid innustasid seda jahipidamisviisi kindlasti ka siinmail edendama. Muidugi eeldab selline jaht sobivat maastikku, kuid eelkõige kivistel rannikualadel ja saartel võiks proovida. Eriti pärast jääminekut ka looduskaitse all olevatel saartel ja laidudel lindude kaitseks, nii nagu seda tehakse Soomes. Alates 2013. aasta suvest on Soome jahiseaduses isegi eraldi punkt lehepuhuri kasutamisest jahipidamises sinirebase, rebase, kähriku, mingi, kärbi, orava, mägra ja pesukaru väljapeletamiseks urgudest, kivihunnikutest, ehitiste või puuriitade alt.
Mingijahist loe lähemalt Eesti Jahimehe kuuendast numbrist. Ajakirja kohta saab lähemalt lugeda SIIT.
