Nii nagu igal sügisel kogunesid ka seekord Viljandimaa Jahimeeste Liidu (VJL) jahimehed ja külalised 14. novembril põdrajahiks kokku. Võttes arvesse olukorda meie pealinnas, siis jaht värskes õhus ja koerte helide saatel on ainult tervisele kasulik.
Seekord kohtuti jälle Halliste Jahiseltsi jahimaadel, sest külalistest on abi seltsi küttimismahu täitmisel ja võimalus ette võtta suuremaid metsamassiive, kuna oma jahimeestest alati ei jätku suurte ajude korraldamisel.
Jahimehed ja külalised kogunesid Halliste Jahiseltsi jahimajas Tilla Looduskeskuses. Kokku tuli kohale 35 külalist ja sama suur oli ka kohalike jahimeeste hulk. Avasõnad pidas VJL juhatuse esimees Priit Vahtramäe, kes jagas tänusõnu kohalikule jahiseltsile ja rõhutas eriti kohalike ettevalmistust. Tänati ka kutse vastuvõtmise eest ja külalistele loeti igaks juhuks sõnad peale, et lastakse ainult neid loomi, mida kohalik jahiselts lubab. Eriti tähelepanelik pidi olema sellega, et kuna seltsil oli jahi alguseks juba 8 lehma kütitud, siis neid küttida ei tohtinud ja sellest tuli kinni pidada.
Järgmisena anti sõna EJS tegevjuhile Tõnis Kortsule, kes rõhutas päevakohaseid teemasid ja erilist tähelepanu pöörati just 2023. aastal lõppevatele jahimaa kasutusõiguse lubade pikendamisele ja oluline on sõlmida lepinguid eramaade omanikega. Kui suhted maaomanikega on head, siis neid tuleb hoida ja siis ei tohiks ka olla probleeme lepingute vormistamisega. Kuigi teoreetiliselt on tähtaeg veel kaugel siis pikendama saab hakata juba täna.
Jahi alguseks anti sõna kohalikule pealikule Tõnu Tukkale. Tõnu andis jahimeestele teada milliseid loomi võib küttida, millises soolises ja sugulises vahekorras ja pööras tähelepanu ka ohutustehnikale, mida kõigil tuleb jälgida ja kinni pidada. Relvasid lubati laadida ainult laskepaikades ja jahikohtadesse viimiseks valiti 4 kütiliini vanemat. Külalistel lubati küttida 3 vasikat ja 4 pulli. Meeldiv üllatus oli kõigile, et lisaks põdrale võis küttida ka hirve ja metssiga.
Jahi algus
Kui mehed jagatud oli käsk autodesse ja algas sõit küttimispaikadesse. Jahi paremaks õnnestumiseks oli kutsutud külalisjahimehed koos koertega ka teistest jahiseltsides ja kaugeim külaline oli EJSi juhatuse liige Jaanus Põldmaa oma koerte Ronni, Karu ja noore Baieri verekoera Akiga. Koeramehi oli ka Viljandi maakonnast, näiteks Tarvastu Jahiseltsi koer Ruudi koos peremehega ja Lembitu Jahiseltsi liige Toomas Kangur Vene Euroopa laikaga Karu. Esimest hooaega olid jahil ka kohaliku jahimehe Elari Iluski noor Vene Euroopa laika Rocki ja Erki Putniku verekoer Elli.
Esimese aju suurus 3,2 x 3,7 km. Selle aju keskel asus vana Toosi talu varemed. Kohe, kui jahijuhataja Tõnu Tukk sai selgeks, et kütiliinid on paigas ja koerad valmis metsa minema, anti käsk ,,Jahi algus“ ja jaht võis alata. Nii kui koerad metsa läksid, oli mõne hetke pärast ka ajust üle põllu silkamas esimene lehm vasikaga, kes kannatas kõige vähem metsas varjus püsida, kui seltsi esimees jättis lasu tegemata, kuna laskekaugus oli liialt suur.
Samal ajal oli ka kütiliini paremal pool ühe küti sõnul metsast välja tormanud hirvevasikas, kuid küti ehmatus oli nii suur, et lask jäigi tegemata, hea veel et pikali ei joostud. Mõlemad pääsesid sellest kohtumisest terve nahaga.
Jaanus Põldmaa koertel läks otsimiseks veidike kauem aega. Kohe kui Karu lahti lasti, võttis ta ette sirgjooneliselt pea kilomeetrise spurdi ja tuli alles 30 minuti pärast ringilt tagasi. Ronni aga otsustas, et pole mõtet luurele minna, las Karu teeb töö ära ja küll on temal aega küll, et lõhn ülesse võtta, keegi peab ju peremeest ka turvama. Kui Karu oli esimeselt ringilt tagasi, otsustati koostööd teha ja leiti metsast lehm 2 vasikaga, kellega võetigi suund kütiliinile.
Kunagi arvasin ka ise, et loomad tulevad ikka kõige võimekama jahimehe peale, kuid kui sõber ühes jahis nähvas, et see on vale arusaam ja selgitas, et loom leiab ikka alati selle kõige nõrgema lüli ülesse, sellest ajast saadik tuli oma suhtumist muuta. Seekord leidsid põdrad ülesse ka jahinaise Agnese ja üritasid sealt väljuda. Külas küll lask aga loomad keerasid ringi ja läksid metsa tagasi ning hetkel anti edasi teadmine, et maha ei jäänud kedagi. Aga kuna lask oli tehtud, vajas tulemus hiljem kontrollimist.
Selleks hetkeks oli ka kohalik koerajuht Elari Ilusk jõudnud ühele sihile, kus varemgi on loomi lastud ja kuna GPS näitas, et loomad on sinnapoole teel, siis Elari juba teadis, kuhu ennast ette sättida. Kuna minul oli Huntlocis eelmise aasta kütiliini koht märgitud, siis selgus ,et oleks olnud jaht 1 aasta tagasi, siis oleks need loomad otse minu laskekohta tulnud.
Vahepeal aga koerad takerdusid ühel langil noorendiku peal ja tegid väikese tiiru ümber noorendiku, kuid siis võtsid ikkagi suuna tagasi. Vahepeal aga väljus hoopis teisel pool kütiliinis uus lehm vasikaga ning vasikas kütiti.
Veidike aega ootamist ja Elarile väljus ajust sihile põdraema ühe vasikaga. Kindla käega laskja Elari lasi lehma üle sihi ja küttis vasika, just see mida lubati. Nüüd aga tekkis küsimus, et kuhu jäi teine vasikas, olid ju Ronni ja Karu jälitanud lehma 2 vasikaga. Võimalus võis olla, et ka jahimees Agnes võis teisele vasikale pihta saada ja see jäi metsas maha. Nii kaua kui kütt lasi metsasihil kütitud vasikal sisikonda välja, olid Karu ja Ronni Elarit valvamas. Pärast seda kui aga saak jäeti toojaid ootama, lahkus koeramees sealt ja aju läks edasi. Kuna kogu see tegevus võttis piisavalt aega ja koeramees Jaanusele saabus info, et väljus ainult üla vasikas, tõttas Jaanus Põldmaa auto juurde ja oli aeg noorel Baieri verekoeral Akil oma „eksamit“ tegema hakata. Oli vaja tööle hakata ja oma lõunasöök ise välja teenida.
Kuna Karu ja Ronni liikumisrada oli teada siis liiguti loomade jälgedes, kuid mida ei leitud, oli veri ja ka loom. Selguse tõid sellesse mõistatusse Ronni ja Karu ise. Nimelt liikusid nad kütitud vasika juurest oma rada pidi tagasi sinna, kus nad vahepeal tiiru tegid ja veidikese aja pärast oli koertel häälepaelad valla. Lootsime, et äkki leidsid vigase vasika. Aga kui ka koeramees Jaanus Akiga kohale jõudsid, hakkasid loomad liikuma ja koeramees nende kannul. Loomad ei liikunud kiiresti, kuid koerameest ligi ei lasknud, ikka liikusid edasi . Loomad liikusid just Toosi talu varemete poole, kus aga ootas neid kütiliinil Tõnu Tukk. Kohalik jahipealik ju teab, kust loomad liiguvad. Kui loomad olid jõudnud nimetatud kohani, kõlasid lasud aga infot tabamise kohta ei tulnud. Ilmselt oli loomadel õnne. Kuid vahepeal oli nagu imeväel sinna kohale jõudnud ka koeramees Elari ja jälle ta teadis kus see hea koht on, kuhu loomad tulevad. Kõlasid tabavad lasud ja kolmas vasikas oli tabatud.
Tegemist oli ema kahe vasikaga, kelle koerad vahepeal ringi vahetasid teise lehma ja vasika vastu ja kogenud kahe vasikaga emal õnnestus siis koerad segadusse ajada ja vasikaid kaitsta. Teistkorda aga see ei õnnestunud ja üks vasikas tuli loovutada jahimeestele, kuid kasvatamiseks jäi üks vasikas alles, keda on ka raske talve korral kergem üleval pidada ja tema eest hoolitseda.
Sellega oli esimene aju lõppenud, kütid korjati kokku ja kohalik kogumisbrigaad kutsuti kütitud loomadele järgi. Vajalik tehnika oli neil ju olemas ja ükski koht nende jaoks ei valmista raskust. Kütitud loomad peab kätte saama, sest lask ei tohi kunagi olla asjata.
Teine ajujaht
Kõhud läksid esimesest ajust küll tühjaks, kuid üürikest valget aega ei tohtinud raisata ja teine aju tuli kohe järgi teha. Teine aju oli umbes samas suuruses nagu esimene ja nii suurt aju oma jõududega kohalik jahiselts ette kunagi ei võtagi. Koos külalistega aga oli see võimalik. Kohalike jahimeeste andmetel võisid selles ajus sees olla nii hirved, põdrad kui ka sead. Luuret oldi ju tehtud juba nädal aega ja kõiki loomi nähtudki. Näiteks õhtuti käis jahimaja taga olevas rapsipõllus söömas 5-7 põtra. Paar päeva ennem nähti teise aju toimumis kohas seakarja ja hirvepulle.
Kui mehed paigutatud uutesse pukkidesse, mis hiljuti oli sihi äärde paigutatud just külaliste tulekuks, anti käsk ,,Aju algus, koerad lahti lasta“ ja aju algas.
Aju esimese kolmandiku peal tuli langile välja põdralehm ja poseeris, sest ilmselt ta teadis, et lehmi lasta ei tohtinud. Nii pakkus loodus jahimeestele ilusat elamust. Vahepeal teatasid osad kütid, et metsast on kuulda sagimist ja raginat, äkki on seakari sees. Jahi lõpus aga selgus, et seakari oli öösel tõesti seda metsa külastanud ja endast palju jälgi maha jätnud, kuid küll nad ilmselt tunnetasid, et jaht on tulemas või andis keegi neile sellest teada ja ajust olid nad juba väljunud.
Natukese aja pärast hakkasid koerad haukuma ja selgus, et mõlemad koerad, kellel nimeks Karu, olid võtnud ninasse hirvelõhna ja hakkasid neid jälitama. Toomas Kangru koer Karu oli ette võtnud noore hirvepulli 1+1 sarvedega ja ajas selle kütiliinile. Kõlas lask ja külalisjahimees Rainis oli saanud oma esimese hirveküttimise kogemuse. Oli teine nagu keravälk üle liini hüpanud, nii et jalad maad ei puutunudki. Hiljem selgus, et lask oli tabanud. Koer jälitas looma umbes 200 m ja siis jäi paigale. Tänud koerale Karu, kes tegi tublit tööd ja teenis hiljem ka töö eest medali rinda. Kütitud trofee 1+1 hirvepull oli Rainisele esimene hirvepulli trofee.
Teine koer Karu aga jõudis oma hirvepulliga hoopis sirgjoonelt teise kütiliini peale, kus kohalik jahimees Marko Järvis tegi tabava lasu ja tabatud oli noor hirvepull 3+4 sarvedega, kellel ühel pool kahvel ja jahil viibinud saare jahimehe Jaan Ärmuse sõnul poleks tugevat trofeelooma kasvanudki. Seda said mehed teada pärast jahti.
Kui hirvepullid tabatud ja enamik koeri juba ajust välja jõudnud, otsustati ära oodata ka viimane koer Rocki koos peremehega Elariga. Elari teatas, et võib jahi lõpetada. Samal ajal oli kuulda raadiojaamas kellegi sosistamist, et temal seisab ajust välja hiilida soovinud noor põdrapull 1+1 sarvedega. Jahijuhataja palus veidike oodata ja kõlas lask ning pull oli tabatud. Kütiks oli Tõnu Mirka. Jahijuhataja kiitis tublit kütti.
Sellega oli ka teine aju lõppenud ja külalistel paluti koguneda jahimaja juurde hilist lõunat nautima. Kohalikud aga jäid kütitud loomi viimseks ausutusavalduseks rivistama, et jaht väärikalt lõpetada.
Jahi lõpetamine
Lõunaks oli kohale oli tulnud oma tooteid tutvustama Rannarootsi Lihatööstus, kelle arenduse ja tootmisjuhile Karmo Akselile oli tegemist tema sünnikoha järgi kohaliku jahiseltsiga. Kuna koos olid paljude seltside esindajad, sai Rannarootsi toodangut tutvustada paljudele, jagati toodangu ja teenuse tegemise infot. Igal juhul oli Karmo Aksel kutsega ja tulemusega rahul ja nii ka jahimehed.
Kui supp söödud oli veel väljas veidi valge ja loomad olid välja pandud kuuseokstega kaunistatud austusringi, mistõttu oli aeg välja jagada parematele küttidele ka medalid ja välja kuulutada jahikuningas. Kõik, kes küttisid, saidki teenitud medali mälestuseks ja jahikuningaks otsustati seekord kuulutada Tõnu Mirka, kes küttis põdrapulli. Medaliga sai ka Tõnu kaasa põdra peakuju sarvede ning sõnadega, et „kui oleks kauem oodanud, oleksid kasvanud sellised“.
Ühiselt anti üle tänusõnad ja kingitused Halliste Jahiseltsi jahimeestele, kes olid korraldanud jälle korraliku jahi koos rikkaliku jahisaagiga ja nii peaks jahiga rahule jääma nii külalised kui ka kohalik jahiselts. Kohalikud jahimehed olid ära teeninud korraliku aplausi tehtud töö ja nähtud vaeva eest!
Kuna kõik olid koos, siis anti ka üle suvise VJL laskevõistluse (29.08.2020) tulemuste eest parimatele laskjatele medalid, mis eriolukorra tõttu oli edasi lükatud. Medalid ja õnnitlused andis edasi ja üle VJL juhatuse liige ja laskevõistluse eestvedaja Andrus Reimaa.
Lisaks medalitele anti üle ka parimale naiskütile Triin Roostfeldtile ja parimale meeskütile Arne Kärmasele, jahivestid kirjaga „Viljandimaa kütt 2020“, mida nüüd võib uhkusega kanda.
Kokkuvõttes läks jaht korda ja ilm oli imeline. Täname selles osas Halliste jahiseltsi külalislahkuse, hea läbiviimise ja sõbraliku vastuvõtu eest. Kes teab, äkki kohtume ka tuleval aastal.
Edukat jahihooaja jätku kõigile!
Priit Vahtramäe
