Viljandimaal toimus 14. jaanuaril juba traditsiooniliseks saanud adrenaliinirohke hirvejaht.
Ürituse korraldasid MTÜ Nuia JSi jahimehed, kes võõrustasid koguni 115 jahimeest. Koguneti Nuia JSi tulevase jahimaja krundil Metsakülas.
Suurt huvi pakkuv hirvejaht
Hirvede asurkond on põhiliselt ja pikaajaliselt levinud just Lõuna-Viljandimaal, eriti Läti piiri ääres, kust need ka Eesti poolele paljunesid, mistõttu kogunetigi just sinna. Enamikul Kesk- ja Põhja-Viljandimaa jahimeestel on küll õnnestunud juba esimesi jälgi kohata ning mõned olid ka hirvi näinud, kuid jahti neile pidada veel ei olnud õnnestunud. Seetõttu huvi jahti pidada oli suur ning seda näitas ka rekordarv kohale tulnuid.
Kindlasti oli nii arvuka osavõtu põhjuseks ka võrratu jahiilm – maapind oli kaetud lumega. Keda aga ei näinud, olid metssead. Seega ei olnud meestel võimalust jahikirge endast välja lasta. Anname endale siiski aru, et isegi kui mõni jälg leitakse, ei ole meil õigust kõiki loomi küttida, sest peame suhtuma loodusressurssi mõistlikult ja jahti pidama nii, et see oleks jätkusuutlik ka tulevikus. Üks siga 1000 hektari kohta ei tohiks enam massiliselt seakatku levitada.
Jaht algas üllatusega
Hommikut alustati traditsiooniliselt just pasunameeste kokku kutsumise ja rivistusega. Avasõnad luges Viljandimaa JLi juhatuse esimees Priit Vahtramäe ja MTÜ Nuia JSi juhatuse esimees Marko Soots tutvustas kohalikke olusid, jahist osavõtu ohutustehnikareegleid ning selgitas keda küttida. Ka temale tuli üllatuseks nii rohke osavõtt, mis seadis seetõttu suurema vastutuse jahimeeste juhtimises ja arvestuste tegemises.
Nendele, kes polnud hirvejahiga kokku puutunud, anti teada, et hirv on väga-väga väle loom ja selleks, et teda tabada, tuleb julge ette võtta. Jahijuhatajal oli ka meestele varuks üllatus. Nimelt oli jälgede järgi sisse tulnud ka hundikari, mis tõstis meeste elevust ja soovi kütiliinile lähemale pääseda. Küsimusele, kes ei soovi hundijahti, ei tõusnud ühtegi kätt.
Hirvedele saluuti!
Nüüd võis jaht alata. Läti piiri ääres piirati sisse suhteliselt suur ala, mis aga meeste arvukuse tõttu oleks võinud veel suurem olla. Loomulikult olid kohale tulnud nii Lembitu JSi ja Kõo JSi jahimehed koertega kui ka kohalikud koerajuhid, sest ka nemad saavad järjest vähem metsas käia. Möödus kõigest 10 minutit, kui esimesed hirved olid lendu aetud. Selgus, et kolm hirve olid maganud tee äärest 100 meetri kaugusel.
Koer võttis jälje ülesse ja tema saatel hirved kütiliinis väljas olidki. Hetk veel ja siis see hakkas. Kuna hirv on väga väle loom, siis õnnestus neil esimesel ringil puhtalt pääseda. Laskude järgi võis arvata, et jahimehed lasevad saluuti, kuid hiljem selgus, et lasti ikka hirvi. Veidi hiljem leiti veel nelja hirve magamisasemed, kus oli terve perekond. Ka need aeti liikvele. Hirved jooksid kütiliinile ja juba anti teada, et pull on tabatud. Jahimees oli selle üle uhke. Jaht jätkus ja pauke oli palju.
Edukas jahisaak
Aeg möödus jahimeeleolus väga kiiresti, sest pidevalt oli põnevust, infot ja palju laske. Kui kõik vigastatud loomad olid ülesse leitud, lõpetati jaht ja suunduti kogunemispaika, kus ootas mehi juba soe supp, pirukad ning kuum kohv, mille olid valmistanud kohalik toitlustusasutus Mulgi Kõrts. Supiga jäid kõik rahule, sest see oli toekas kõhutäis.
Siis saabusid aga maasturitega kohalikud jahimehed ja selgus, et kokku oli tabatud kuus hirve, üks hirvepull, kaks lehma ja kolm vasikat. Seega oli hirvejaht korda läinud ning kohalik jahiselts sai ka oma miinimumlimiidi täidetud ‒ kusjuures väga hea soolise struktuuriga, mis on jätkusuutlikuks jahiks väga oluline.
Pidulik lõputseremoonia
Pärast lõunat toimus lõputseremoonia ,,Hirv tabatud” pasunahelide saatel, mida pillimeeste sõnul pole tulnud neil tihti mängida. Kütitud loomad rivistati viimseks austusavalduseks ülesse. Samuti kuulutati välja jahikuningas, kelleks sai MTÜ Lehola JSi jahimees Jaan Jaska, kes küttis oma esimese hirve ja lisaks uhke pulli. Küllap oli see tasu sügisel Viljandimaa JLi põdrajahi korraldamise eest.
Tunnustuseta ei jäänud ka teised kütid, kellele anti üle märk, mida nüüd auga kanda võib. Ära märgitud said: Lembitu JSi jahimees K. Kase, MTÜ Lilli JSi esimees V. Kask, Kärstna JSi jahimees Matti Kallas, MTÜ Abja JSi jahimees Rauno Matsi ja Kõo JSist Michael Seerman.
Lõpukõnes tänas Viljandimaa JLi juhatuse esimees MTÜ Nuia JSi väga toreda ja eduka jahi ning külalislahke võõrustamise eest. Tänusõnad tulid ka Kärstna JSi esimehelt H. Kallaselt, kes andis korraldajatele üle ka väikesed meened. Kõik osalised jäid rahule ja meestele teadvustati, et ühisjahid ei jää viimaseks.
Suured tänud hea ja eduka jahikorralduse eest!
Viljandimaa Jahimeeste Liit
