Kas Eestis on karude elu ikka nii hea kui me arvame? Tartu Ülikooli doktorant, Peeter Anijalg, kirjutab Zooloogide blogis miks meile on vaja Venemaa karusid, mis juhtus Eesti karudega saja aasta taguse madalseisu ajal, kus asub Eesti karude pelgupaik rasketel aegadel ja miks on tähtis geneetiline mitmekesisus.
Kuigi tänasel päeval hinnatakse karuasurkonna suuruseks Eestis 700–800 isendit, ei ole karude elu siinsetel aladel alati olnud „meelakkumine“. Nimelt 19. sajandi keskpaigast pärinevad karude levikut kirjeldavad kaardid näitavad, et alates sellest ajast taandus karude levik Eestis järk-järgult, olles väikseim 20. sajandi 20-ndatel. Sel ajal hinnati karude arvukuseks üksnes mõnikümmend looma, kel õnnestus küttide eest varju leida arvatavasti nii Alutaguse metsades kui ka Vahe-Eesti metsavööndi lõunapoolses osas. Pärast kaitsemeetmete rakendamist 1930-ndate keskel, hakkas karude arvukus vaikselt tõusma ning 1990-ndate aastate alguses ületas siinne populatsioon lausa 800 isendi piiri.
Sellist populatsiooni arvukuse drastilist vähenemist nimetatakse populatsiooni pudelikaelaks ja pudelikaela läbinud asurkonda rajajapopulatsiooniks. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi terioloogide eesmärgiks oligi uurida, kas Eesti karupopulatsioonis on veel jälgi sajanditagusest pudelikaelast, kas siinne populatsioon on panmiktiline ehk kas on tegureid, mis takistavad isendite vaba paarumist, ning milline on Eesti karude populatsiooni geneetiline mitmekesisus võrreldes teiste populatsioonidega (loe avaldatud teadusartiklit SIIT). Selle tarvis kasutati pisut üle 200 karu koeproovi, kes kütiti aastatel 1999–2011. Kuid oli ka üksikuid muul viisil hukkunud isendeid – näiteks sattus valimisse karu, kes hukkus 16. aprillil 2008 toonase kaitseminister Jaak Aaviksoo ametiautolt saadud löögist.
Loe lähemalt SIIT.
