Viimasel ajal on meedias kajastatud palju huntide tegemiste kohta. Kuidas neid on liiga palju, neid saab liiga vähe küttida ning kuidas nad on ohtlikud nii lammastele kui ka koduloomadele.
Ulukiseire spetsialist ja zooloog Peep Männili sõnul ei ole sugugi halb, kui hunt on avalikkuse huviorbiidis, kirjutab Maaleht. “Halb on see, kui negatiivne pool, mis ka paljude muude teemade puhul paremini müüb, suures ülekaalus on,” ütles ta.
Hunditeadlase ning zoosemiootiku Laura Kiiroja sõnul on kära huntide üle liialt vali. Eesti olukord pole siinkohal ainulaadne – sama debatt käib pea kõikides riikides, eriti neis, kus hundipopulatsioon taastub ja hundid taasasustavad oma kunagisi elupaiku (nt Norra ja Rootsi).
Poleemika huntide üle kerkib üles igal talvel, kui kestab jahihooaeg, sest huvigruppide vahel puudub ühisarusaam hundipopulatsiooni majandamise osas, ütles Kiiroja. Ta selgitas, et jahimehed tahavad jahti õigustada ja rohkem lube saada ning bioloogid tahavad hunte kaitsta.
Võrreldes eelmise aastaga on huntide arv väiksem, samuti on väiksem nende tekitatud kahjustuste hulk, mille põhiosa moodustab lammaste murdmine, rääkis Männil. Ta lisas, et metssigade arv on seoses Aafrika seakatkuga drastiliselt vähenenud ning väheneb veel edasi nende alade arvelt, kuhu katk on hiljuti levinud või kohe-kohe levimas. “Paljude jahimeeste seas on seetõttu tekkinud hirm, et metsseast kui olulisest toidupoolisest ilma jäänud hundid hakkavad nüüd rohkem metskitsi ja põtru sööma,” ütles Männil. Need jahimehed arvavad, et huntide arvu peaks seetõttu praegu olulisel määral vähendama.
Eestis on hunte umbes 200
Vaid ökoloogilisest seisukohast lähtuvalt võiks neid märksa enam olla, ütles Männil. Inimesele sobiv hundi arv on siiski sellest märksa väiksem ning põhineb erinevate huvirühmade kokkuleppel. Nii on kokku lepitud, et sobiv arv Eesti jaoks on 150-250 hunti, rääkis Männil.
Männili sõnul arvestavad iga-aastased küttimiskvoodid huntide arvukust ja paiknemist ning üldjuhul tulevad jahimehed nendega toime. Kohati võib olla probleeme küttimismahtude täitmisega ja seda eriti kehvade lumeoludega talvedel.
Laura Kiiroja arvates jahitakse hunte ülemäära. “Kui igal aastal pool hundipopulatsioonist maha lasta, ei võimalda see tervete ja funktsioneerivate hundikarjade teket,” ütles ta. See on tõestatud fakt, et stabiilsed ja piisavalt suured hundikarjad kipuvad kariloomade kallale vähem, kui küttimissurve all kannatavad karjad. Suurel karjal on lihtsam metslooma murda. Küttimise tulemusena kari enamasti laguneb ja noored kogemusteta hundid satuvad suurema tõenäosusega sekeldustesse.
Küttimissurve suurendamise asemel tuleks tegeleda probleemsete isenditega, ütles Kiiroja. “Praegu on mure selles, et kui tekivad probleemsed hundid, siis neid pole võimalik küttida, kui limiit on täis, sest absoluutselt iga indiviid on populatsiooni säilimiseks oluline” rääkis ta. Kui hunte oleks piisavalt palju, oleks ka rohkem ruumi probleemhuntide küttimiseks.
Loe lähemalt Maalehest.
